Ajaloolisest Vatsla külast ei ole kuulnud paljud, aga just see teebki meie külakesest imelise paiga elamiseks. Külateele jõudes tunned soojust südames, ruttav aeg jääb selja taha. Vaadates küla kohal sillerdavat päikest, kauneid pilverünki, tuules kõikuvaid põllulilli ja looklevat kergliiklusteed mõistad, et paremat kohta kui Vatsla küla pole olemas. Vatsla külal on linna lähedus, aga maa hõng. 

Meie külas elab pisut üle 400 inimese, kes toimetavad vaikselt oma tegemisi üksteist segamata. Aga kui vaja, on meil kokkuhoidlikkus, mis liigutab mägesid. Oma külas ei jõua abi hüüdagi, kui abi juba tuleb. Küla lapsed saavad julgelt joosta ja mängida tänavatel, sest nad on hoitud elanike hoolivate pilkude all. See on väärtus, mida linnamelus naljalt ei leia.

Kust veel leida küla, kus oleks päris oma Surm ja Vanapagan ning kus Punkar lennutab tuulelohesid ja korjab ravimtaimi? Sellist teist ei ole olemas.

Suviti on meie päike soojem ja talviti pakane külmem. Pisikeses külas on avastamisrõõmu ja vanematelt külaelanikelt kuuleb huvitavaid lugusid. Näiteks ajast, mil Vatslasse sai sõita rongiga. Meilt lendavad üle haneparved, meil on oma kured, kaelustuvid, kullid, rähnid ja õhtuti kuuleb käo kukkumist. Aias jooksevad sisalikud ja aiatiigis ujuvad vesilikud. Aeg-ajalt jookseb siin-seal mõni siil, jänes, rebane või metskits. Meil on heinamaad, kust korjata põllulilli ja metsad, kust leiab mustikaid ja metsmaasikaid. Meil on ka eestimaist eksootikat, kui õnnestub märgata mõnd Eestimaa päris oma orhideed.

Külal on selge tulevikuvisioon, milline peaks meie kodukoht olema. Üheskoos muudame Vatsla iga päevaga vaid paremaks, Vatsla külal on meie nägu.

Pole midagi paremat, kui seista oma kodukülas ning lasta siinsel tuulel põski silitada, hingata kodukoha õhku ja kuulata siinset aeglase ja rahuliku kulgemise kohinat. Just nii nostalgiline, õdus, helge ja maagiline võibki olla üks pisike küla ruttava ja lärmaka pealinna külje all.